Ülesöömine, teine viiest viisist kuidas loodus seda soodustab
Ülesöömine, teine viiest viisist kuidas loodus seda soodustab
Teine viis, kuidas loodus tahab, et Sa ülesööksid ja see on päris huvitav, seisneb selles, et me oleme seadistatud ja superkodeeritud mäletama, kus suhkur asub. Me oleme seadistatud minema uuesti ja uuesti tagasi, et veel suhkrust osa saada.
Loodusel on hea põhjus, evolutsiooniline põhjus, miks ta tahab, et Sa uuesti ja uuesti suhkrut sööksid.
Läheme taas ajas tagasi, läheme 500 aastat tagasi, Sa elad hõimus, Sa pead süüa otsima. Mõnikord Sa leiad juurvilju, mõnikord pähkleid ja marju või mune. Kui Sul veab, siis kohtad loomi, kuid enne kui liha süüa saad, pead suutma nad kinni püüda. Ja mõnikord harva, väga harva, võib-olla paar korda aastas, Sa leiad .. mett!
Aastasadu tagasi, oli see selline suursündmus, kui leiti mett. Veel tänapäevalgi, inimesed kes elavad endiselt hõimudes, poisid ja mehed, kes suudavad mett leida, on väga lugupeetud kohal, nad on väga hinnatud, väärtustatud ja austatud. Mesi asub kõrgetes paikades ja peidetud paikades, sest mesilased ei ole rumalad, nad peavad oma toitu peitma ja nad ei tee mee leidmist lihtsaks.
Seega kujuta ette, et Sa lähed välja ja Sa leiad mett. Sa sööd nii palju kui jaksad, Sa võtad kaasa nii palju kui saad ja lähed oma hõimu juurde tagasi. Ja järgmisel hommikul Sa ärkad üles, teed silmad lahti ning esimene mõte Su peas on, ooo MESI!! Ma pean kohe tagasi minema sinna kus mesi on! Ja Sa käid nii kaua edasi-tagasi, kuni mesi saab otsa, sest mett ei jätku kauaks ja ka teised hõimud otisvad mett.
Ja asi ei ole ainult mees. Kujuta ette, et Sa leidsid mangopuu just siis, kui mangod on valmis. Sa sööd tõeliselt mahlaseid, magusaid mangosid. Sa ei hakka mõtlema, et oi, mangos on siiski palju fruktoosi, ma söön vaid pool mangot või isegi veerand, sest rohkem pole kasulik. Ei, kindlasti mitte. Sinu primitiivne aju teab, et kolme päeva pärast on kõik need maitsvad mangod mädanenud, või loomad söövad nad ära ja seega Sa sööd nii palju mangot kui Sa vähegi jaksad just praegu. Ja järgmine hommik Sa tõused taas mõttega, ahh, mango, ja tagasi sa lähed ja sööd taas nii palju kui mahub. Ja 500 aastat tagasi see oli väga arukas tegu, sest kunagi ei teadnud, millal ja mida taas süüa saab.
Kuid mis toimub tänapäeval? Tänapäeval me tõuseme hommikmul üles ja mõtleme, ahh, mul on külmikus seda kooki, mis eilsest peost järgi jäi. Ahh, mulle kingiti mu lemmik shokolaadi, mu partner ostis eile jäätist, ahh ma peitsin osad küpsised laste eest ära, et nad kõike korraga ära ei sööks. Ma lähen ja võtan ainult ühe küpsise. Ma lähen võtan ainult teise küpsise veel ja panen jäätist ka peale. Appi, ma sõin kõik laste küpsised ära ja jäätise sama moodi, mis mul küll viga on?
Otseselt viga ei ole midagi, see on meie esivanematelt päritud seadistus ja sügav uskumus, mis meid nii käituma paneb. Mitte keegi ei ärka hommikul üles mõttega, ahh, mul on veel sellerit külmikus, ma tahan kohe sellerit süüa ja ma käin nii kaua külmiku vahet, kuni seller on otsas. Või, mul on ube või salatit või kapsast ja ma ei suuda neile vastu panna, ma söön nii kaua kui nad otsas on. Ei, me ei tee nii. Keegi ei himusta kapsast või sellerit.
Kõige kohta mida oli vähe, nagu mesi ja valminud puuviljad, on meis iidne seadistus minna tagasi neid sööma uuesti ja uuesti kuni nad on otsas.
Sama lugu on snäkiautomaatidega, kust saab kommi ja küpsist ja krõpse osta. Isegi kui Sa oled sellise masina kõrval istunud 5 aastat ning Sa tead, et kommid ja küpsised ei saa otsa, Sa võid ikkagi süüa viis müslibatooni või mitu pakki komme päevas. Sinu primitiivne aju usub endiselt, et suhkur on haruldane, Sa pead tagasi minema, et seda juurde saada. Ta usub, et suhkur on väärtuslik, suhkur paneb rasvakihi Sinu kehale ja see aitab Sul üle elada ajad, kui toitu on vähe. Kuid Sina tead ja mina tean, et meil ei ole enam aegasid, kus toitu on vähe, sest toitu on küllaga. Shokolaad on odav, mee hind on madal, suhkur on väga odav ja teda on tohtutes kogustes. Suhkur on ainuke aine, mis ametlikult ei vaja parim enne tähtaega, sest ta ei rikne.
Kuidas talitseda suhkru vähesuse hirmu meie primitiivses ajus?
Meie sees käib pidev sisekõne, seda ei saa peatada ja Sa räägi iseendaga järgmiselt.
Sa räägi iseendaga, selgita iseenda teadvusele nii: kuule, ma tean, et Sa arvad, et suhkur on haruldane, ma tean, et Sa ütled mulle, mine tagasi ja söö veel ja söö veel, kuid suhkur ei ole haruldane. Ma tahan elada 102 aastaseks ja võib-olla, kui ma olen 90-ne aastane, siis ma uimastan ja tuimestan ennast suhkrujoobega. Kuid just praegu ma tahan olla sale, ma tahan kõhna olla, ma tahan vormis, atraktiivne ja energiline olla. Sukur ei ole haruldane, ja ma tahan olla täiesti ükskõikne suhkru suhtes. Armastuse vastand ei ole vihkamine, see on ükskõiksus ja ebahuvitatus.
Ütle ise oma ajule: EI, ma valin oodata paremat toitu kui toitaineteta ja rasvana ladestuv suhkur. Ma väärin parmat ja parimat toitu. Ma väärin toitu mida mu keha saab kasutada, et mulle terved koed ja luud ehitada. Ma väärin toitu, mis annab mulle hea enesetunde ja üthlase energia.
Ja ära hoia suhkrut nägemise ulatuses.
Registreeru uudiskirja saajaks, jäta selle blogi alla oma e-kirja aadress paigas “Liitu uudiskirjaga” ning järgmine blogipostitus saabub sulle e-kirjaga.
Vajuta nuppu “Broneeri aeg” ja vali endale sobiv aeg, et Virtuaalsel kohvipausil rääkida Sulle sobivast kaalulangetuse kavast või tervislikust toitumisest.
