Rasked isiksused, kust nad tulevad?

Toksiline vanemlus kujundab üksildast, vihast või endassetõmbunud täiskasvanu.

Lapse esimene kiusaja on enamasti … tema vanem 

Lapsepõlv peaks olema pelgupaik—koht, kus armastus, turvalisus ja aktsepteerimine loovad inimese identiteedi aluse. Kuid kui vanem on emotsionaalselt vägivaldne, manipuleeriv või hoolimatu, muutub see pelgupaik hoopis lahinguväljaks. Lahingutest jäänud haavad lapsele ei kao ajaga; need arenevad, kujundades last täiskasvanuks saades viisil, mis on teistele teistele nähtamatu, kuid sügavalt tuntav inimese enda jaoks.

 Teekond emotsionaalse isoleerituse juurde

„Paha“ vanem—olgu see siis nartsissismi, kontrolli või julmuse kaudu—õpetab lapsele, et armastus on tingimuslik. Armastusest ja toetusest võib karistuseks ilma jääda. Kiitus on haruldane, kriitika pidev. Aja jooksul õpib laps oma tundeid alla suruma, oma sisetunnet mitte usaldama ja oma väärtust kahtluse alla seadma. See emotsionaalne isoleeritus muutub täiskasvanuna mustriks, kus haavatavus tundub ohtlik, seda ei saa välja näidata ning armastav, toetav, aktsepteeritud kontakt teiste inimestega tundub võimatu.

 Viha kui kaitse

Viha saab sageli täiskasvanuna kilbiks. See pole ainult raev vanema vastu—see on viha maailma vastu, mis ei märganud, ei aidanud ega mõistnud. See viha võib väljenduda pidevas vajaduses teiste heakskiitu otsida, küünilisuses või isegi agressiivsuses. Kuid selle all peitub sügav kurbus ja täitmata vajadused. Täiskasvanu ägestub teiste peale mitte ainult sellepärast, et tahab teisi kahjustada, et ennast siis paremini tunda, vaid ka sellepärast, et ta pole kunagi õppinud, kuidas olla kuuldud teiste poolt, ennast rahulikult väljendades. Samuti ei oska vihane täiskasvanu oma tegelikke vajadusi rahuldada, vaid püüab teiste omi rahuldada,  tähelepanu saamiseks. Vaid teiste jaoks asju tehes, et heakskiitu saada, on väga väsitav teekond, see paneb ägestuma.

Endasse tõmbumine kui ellujäämine

Osad täiskasvanud tõmbuvad endasse. Nad muutuvad vaikseks, kuulekaks, nähtamatuks. Nad kogevad raskusi lähedusega, nad on pealiskaudsed, väldivad konflikte ja tunnevad pidevalt, et neid ei mõisteta. Nende endasse tõmbumine pole nõrkus—see on samuti ellujäämisstrateegia. Kui kunagi tähendas oma arvamuse avaldamine karistust, siis muutub vaikus turvalisuseks.

 Negatiivse mustri murdmine

Kas midagi saab teha, et nendest mustritest lõplikult vabaneda? Jah, need mustrid pole püsivad!

Tervenemine algab äratundmisest, et kõik sinu tuttavad ei kogenud lapsepõlve sarnaselt, osadel on vanematega väga head suhted ja nad on justkui ärksad, enamasti rõõmsad ja nende ettevõtmised õnnestuvad. Kui midagi on võimalik ühe inimese jaoks, siis see on võimalik veel kellegi jaoks. Endaga tuleb aus olla ja tunnistada: jah, ma ei tunne ennast hästi, jah ma ei mäleta enam, kuidas rõõmustada, jah, ma ei usu headesse asjadesse jt. Sealt edasi tuleb huvi tunda, aga miks ma olen niimoodi uskuma ja tundma jäänud? Kuidas see alguse sai? Sest tõde on see, üksi laps ei sünni ilma kes valiks ennast kohe halvasti tunda, ei rõõmustaks ja ei usuks endasse ja headusesse, sest liigina inimene me lihtsalt ei jääks sellisena ellu.

Teraapia, toetavad inimesed ja endasse kaastundlikult ja lahkelt suhtumine, mida tuleb harjutama hakata, aitavad taastada selle, mis on katki läinud. Täiskasvanu, kes kunagi oli üksildane, vihane või endassetõmbunud, selline “keeruline isiksus” võib õppida taas usaldama, tundma ja kuuluma.

 Hüpnoteraapia kui võimas viis mõista ja terveneda!

Võimas viis, et avastada, millised lapsepõlve hetked ja kuidas on hakanud uskumusi ja elu negatiivselt mõjutama, on hüpnoteraapia.

Lootust on alati.

Nii arvan mina, kogenud hüpnoterapeut Kati Paeorg.